"Säde jälgis süvenenult, kuidas pikka kasvu kuju aeglasel sammul läbi kuupaiste pärlendava tagaaia majale lähenes ja akna all seisma jäi. Kuna kõik toimus nii ootamatult ja kiiresti, ei jõudnud tüdruk analüüsida, mida ta tunneb. Kogu seisis liikumatult, käed musta jope taskutes, pikad õlgadeni ulatuvad juuksed jäiste tuuleiilide meelevallas, ja vaatas sõnatult üles Säde akna poole. Tüdruku pilk oli öösse naelutatud. Ta hoidis hinge kinni ja tundis, kuidas südamelöögid ta kõrvus kumisesid. Otsekui kartes, et Ruben kaob sama ootamatult nagu eelmiselgi korral, keskendus ta poisi kujule lumel ja hammustas huulde..."
Eva-Maria
No comments:
Post a Comment