"Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed."
Tegelikult oli mul selle raamatuga nii, et ma arvan et see raamat oleks mulle veel rohkem meeldinud. Kui keegi poleks mulle selle raamatu lõpust rääkinud. Aga nojah, mis teha. Aga kokkuvõttes on see üsna väärt raamat, täitsa 5+. Ning mis räägib tõelisest sõprusest, ja kui väääärtuslik see tegelikult on. Võibolla ma rikun nüüd teie jaoks selle raamatu väärtust natuke, aga ma lihtsalt pean selle lõigu siit raamatust siia kirjutama... Sest just see lõik pani mind väga sügavalt mõtlema, kui habras kõik tegelikult on.
"Hiljem koduteel mõtlesin, et tegelikult on inimelu just niisama habras kui see sefiirist loss. Ühel päeval veedad sa sõpradega lõbusalt aega, mängid kaarte, lobised ja jutustad oma muredest ning järgmisel päeval kukub kõik kokku ja sind ei ole enam"
Eva-Maria
