"Ööloom" - Kate Thompson

See raamat läheb küll lemmikutesse 100%. See kleepus mu külge sõna otseses mõttes. Tervelt kaheks-kolmeks päevaks ja see järel sai see otsa. Kurb küll, et nii kähku läbi sai. Aga järelikult meeldis mulle see raamat ikka väga. Raamat räägib siis 14-aastasest Robertist aka Bobby, Rob, Roberto jnejne, (natuke halval lapsel ka mitu nime) ;). Niisiis, ta elu on täis vägivalda, uimasteid, alkoholi, tubakat ja autovargusi... Ja seepärast kolivad Robert, ta ema ja ta väike vend Dennis ära Claire'i mis asub piisavalt kaugel Dublinist... Või siis mitte piisavalt? Kuna Rob üritab iga hinna eest tagasi Dublinisse pääseda...  Agaaah, lugege täpsemalt siis, mulle igatahes väga meeldis see raamat kuna, see ei olnud mingi tavaline noorteraamat, sest seal oli omajagu fantaasiat ja midagi salapärast veel sees, et siis enjoy  ---


Lootes võõrutada 14-aastase Bobby tema Dublini-elust, mis on täis mõtlematut vägivalda, uimasteid ja autovargusi, viib Bobby ema perekonna elama vanasse kiibakasse maamajja. Valulise teravusega on kirjeldatud Bobby ängi ja lakkamatuid tülisid emaga, lisaks millele kuuleme sosinal kõneldud lugusid vana maja eelmistest asukatest – abielupaarist, kes tappis oma lapse, kuna uskus tolle olevat haldjate vahetuslapse.
Kate Thompson põimib surnud lapse loo mängleva kergusega süžeeliini ning Bobby kuritegeliku noortekamba hulljulged kihutamised ärandatud autodega ja tema hilisem muutumine (usutavad esimesed sammud ja rängad tagasilangused) võivad lugeja niivõrd kaasa haarata, et see judinaid tekitav alamteema jääb varju. Kuid siiski mitte täiesti, sest öösiti majas käiv nähtamatu külaline valmistab Bobbyle muude tähtsamate probleemide kõrval siiski pidevalt peavalu. Lugu lõpeb mõnevõrra ootamatult, annab aga tähelepaneliku lugeja jaoks kogu sündmustikule uue tähenduse. See omapärane, ühtaegu peenekoeline ja brutaalne romaan on noortepõneviku haaravas laadis pajatatud avameelne lugu täiskasvanuks saamisest.



E-M.


PS:  MUST READ BOOK!

"Punamütsikese ja hundi vahel on kõik läbi" - Katarina Mazetti

Naljakas oli selle raamatu juures see, et ma ootasin midagi hoopis teistsugust... Eelmine raamat rääkis... noh pmst lugege ise eelmisest postitusest millest seal juttu oli. Aga sellest raamatust ma ootasin midagi hoopis teistsugust, kui see tegelikult oli. Mitte et see mulle ei meeldinud, aga lihtsalt üllatav oli. Kuigi raamatu tagakülg peaks ära ütlema millest see enamvähem räägib... Aga ma vist väga ei mõelnud sellele üldse kui ma raamatut lugesin.
Backside -

"Ma seisan, selg vastu ratasteta autovrakki. See on umbtänav, mis lõppeb müüriga... Ja mulle ei meeldi need kolm tüüpi seal eemal...Valge teritatud hammastega volask näeb välja, nagu võiks ta mu hommikueineks kinni pista. Kaks ülejäänut aga ulataksid talle ilmselt noa, kahvli ja salvärti.
Mis ma olen teinud? 
Põgenud. Aidanud kaasa sissemurdmisele. Seda küll. Tegelenud nõidumisega. Kas s e e läks metsa, või mis?"

Meeletul aastal pärast Piia surma, nimelt siis, kui ta üritab täita sõbratarist jäänud musta auku, satub Linnea segaduste keskele, üks hullem kui teine. 

Kui naiivne ja usaldav Linnea ikka oli... Kui rumal punamütsike...


E-M.

"Jumala ja minu vahel on kõik läbi" - Katarina Mazetti

Huvitav raamat, olin seda isegi kunagi lugenud... Aga lugesin uuesti, kuna leidsin et sellele on järg ka olemas. Niiet võtsingi kätte ja lugesin selle läbi ja kohe nüüd ka selle järje. Raamat räägib kahe tüdruku vahelisest suurest sõprusest mis on äärmiselt armas... Aga mis saab sellest siis kui üks neist võtab kätte ja otsustab ära surra ? Aga ilmselgelt ei räägi see raamat ainult sõprusest ja surmast, aga ka vanematest ja noortest ja poistest jms veel. (:  Väga armas raamat ja piisavalt põnev ka.
Kokkuvõte vms - 




Võib juurelda selle üle, mis saab pärast surma. Ning kas Jumal on tõeliselt olemas. Võib juurelda selle üle, miks peavad kõik vanemad ilmtingimata lahku minema, miks ei meeldi sa kunagi õigele poisile, kust küll tulevad kõik need vinnid ja vistrikud… Võib nii paljugi juurelda elu üle.
Kui Linnea sõbrunes Piiaga, oli selline tunne, nagu kohanuks ta esmakordselt sugulashinge. Piiaga sai ometi rääkida -- pealegi kõigest…
Poistest, elust pärast surma, Markuse karvaudemeis kuklast, poliitikast -- ja jälle poistest.
Miks pidi Piia kätte võtma ja surema? '


E-M

"Surnud liblikad" - Mai Raet

Äääärmiselt hea raamat, ausalt kohe! See sai päris ruttu läbi mul ka ju :D... Erinevalt eelmisest, aga okei... Nii see oli siuke hästi kleepuv raamat. Ja läheb vist kindlasti mu favorite book'ide alla :D
Sõber google - 
15-aastane Pilleriin elab koos venna Mattiasega omaette korteris. Nende emal on uus elu uue mehega. Tüdruk võtab omaette elamisest kõik, mis võimalik. Tema suvi möödub just nagu liblikal – kiiresti, naudingu- ja piduderohkelt.
Ent sügise saabudes hakkab kõik muutuma. Pilleriin kaugeneb vennast üha enam. Probleemid koolis on ühtäkki suuremad kui vaid üks kaks tunnikontrolli eest. Siiani tähtsad olnud inimesed kaovad tüdruku elust üha uute valede lisandudes.
Mõned liblikad uinuvad sügisel ja ärkavad kevadel uuesti. Teised liblikad surevad. Milline liblikas on Pilleriin?
Jah, milline liblikas on siis Pilleriin ? Raamatust saate teada...
Mul jäid kaks lõiku raamatust eriti meelde ja need meeldisid mulle kõige rohkem. Aga siia ma kirjutan neist ühe :
 Kõik oli tema süü. Ema oli vait. Mis tal oligi öelda?
"Sa ei hooli teiste tunnetest üldse, sa lähed üle laipade, et sul endal hea oleks. Ja see ei lähe sulle mitte vähematki korda, et Mattias on sinu pärast skiso ja Kunnar joodik, et Kristjan on kõige üksildasem väike poiss terves maailmas, et mina olen kõige õelam väike nõid? Sina lõhkusid meie perekonna!"


Pilleriin meenutas mulle ühte tüdrukut keda minagi tunnen, niiet äratundmis rõõmu, again oli..


E-M

PS:

Kui midagi kuskil postituses või kus iganes, ebaselgeks jäi või ns on küsimusi siis kõik on oodatud kommentaaridesse ja igalepoole mujale. (:

Peace,
E-M

"Nimed marmortahvlil" - Albert Kivikas

Nii, first things first... Vabandused-vabandused, et pole kaua aega siia kirjutanud. Aga ma pole ausalt öeldest midagi muud lugenud ka tegelikult, (kui nii võib öelda).
Ja nüüd veel ausamalt, "Nimed marmortahvlil" oli mu kohustuslik kirjanudus, mida ma täiesti läbi ei lugenud, vabandust õpetaja Aili. See on mu esimene kohustuslik raamat vist, mida ma pole läbi lugenud. SHAME ON ME !
Okei, aga nüüd raamatust nii palju kui ma seda lugedes ja guugeldades teada sain. Raamat tegelikult on arvatavasi äärmiselt põnev ja isegi mitte väga paks, ümmarguselt 350 lehekülge. Nii, aga nagu mu üks klassiõde ütles, et need lõikude vahed vms, tapavad selle raamatu ära. Vähemalt raamatu alguses. Ma ei ütle, et neid peaks nüüd meeletult olema aga ikkagi. Eriti sobib see raamat siiski vist patriootlike kalduvustega inimestele. Ning kahjuks vist mina väga nende sekka ei kuulu... Aga seda raamatut oleks võinud sellegi poolest lugeda. Aga no koguaeg oli aeg otsas ja saage aru ma olen ju ka kõigest inimene :D.
Google said: 
Romaanis kirjeldatakse peamiselt kooliõpilastest koosneva Tartu Vabatahtliku Pataljoni sõjakäiku jõuludest 1918 kuni veebruari alguspäevini 1919. Lahingusündmused leiavad aset Eesti rahvaväe vastupealetungi ajal, kui õppursõdurite pataljon tegutseb ida pool Võrtsjärve, liikudes läbi Rannu, Rõngu, Pikasilla ja Tõrva Valka, kuhu marsitakse ilma võitluseta, päev pärast Kuperjanovi partisanide ja soomlaste poolt Valga lähistel maha peetud ägedat ja ohvriterikast Paju lahingut. Tartu Kommertskooli õpilane, 20-aastane Albert Kivikas tegi selle sõjakäigu ise kaasa.
Tartu Vabatahtliku Pataljoni suuruseks oli umbes 110–120 meest, neist sadakond Treffneri gümnaasiumi ja Tartu kommertskooli poissi.
Sõjasündmuste kõrval keskendub raamat peategelase Henn Ahase tundmustele ja siseheitlustele. Vaesest maaperest pärit Ahases on nagu kaks poolust — ühest küljest on ta eesti rahvuslane, teisest küljest sotsialist. Talle toeks olev vend on punakaartlane ja isa kommunismimeelne. Pidagem silmas, et punaste poolel võitles Vabadussõjas tuhandeid eestlasi ja ligi kolmandik rahvast kaldus kommuniste toetama. See maailmavaateline lõhestus on romaanis esile toodud. Lõhest ülesaamiseks arutavad Ahas ja kommertskooli poiste energiline ja vapper juht Käsper, et rahvuslus tuleb riigi ülesehitamisel ühendada sotsiaalse õiglusega.
Huvitav on nentida, et ka nime Ahas võttis kirjanik tõsielust. Kommertskooli õppur Oskar Ahas langes lahingus ja Kivikas on ilmselt jäädvustanud tema perekonnanime fiktiivse peategelase nimena. Raamatus saab Ahas raskelt haavata, kuid jääb ellu. Romaan näitab tegelikke sõjasündmusi üpris tõetruult. Romaanis puuduvad kooliõpilaste pataljoni hilisemad võitlused Võru ja Pihkva lähedal, küllap seepärast, et Kivikas neist enam osa ei võtnud.

Pmst viimane lõik raamatust mis mulle väga meeldis, ise ma muidugi sinnani ei jõudnud.. Aga mu üks teine klassiõde näitas mulle seda.

Ahas astus nüüd oma pingi juurde. Väikese Muguri tindipotis oli tilluke kimp sinililli ja nõnda oli kõikjal - Käsperi, Martinsoni, Miljani ja Konsapi omades. Ka Kohlapuu...
Valus nukrus haaras Ahase hinge ja ta tähendas nagu ainult endale: "Peaaegu kõigi minu parimate sõprade tindipottides on lilled..."
"Sõpru leiate te jälle, armas Ahas," trööstis direktor, pannes käe nukrutseja õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole."
"Nii jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse... Täägiga... Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees."

E-M