"Suveraamat" - Tove Jansson

Elatanud kunstnik ja tema kuueaastane lapselaps suvitavad pisikesel Soome lahe saarel. Tasapisi kohanevad nad teineteise hirmude, tujude ja iseseisvuspuhangutega. Tekib ja tugevneb armastus, mis hõlmab mitte ainult suveelanikke, vaid ka saart ennast koos kõigi samblaste kivide, kõverate mändide ja ettearvamatu merega. 
Napi huumori ja tarkuseteradega pikitud "Suveraamat" on täiuslikult elujaatav raamat. Tove Jansson on siia pannud oma isiklikke kogemusi lõpututest saaresuvedest. 

Algul raamatut kätte võttes ja märgates Tove Janssoni nime, oli mu esimene mõte, ouuu tema kirjutas ju muumid ja asjad. Ning nagu muumi raamatudki on see samuti äärmiselt armas, südamlik ja mitte pettumust valmistav raamat. Eriti sobiv inimestele kes said üles kasvada muumilugudega nagu näiteks mina... Kuigi ma julgeks seda soovitada ka kõigile teistele.

Lugu räägib siis väikesest Sophiast, tema isast ja vanaemast, kes veedavad oma põhjamaise suve ühel Läänemere saarel. Raamat algab suve alguses ja lõppeb sügise alguses kui nad kõik saarelt lahkuma peavad. Selle raamatu teeb eriliseks veel see, et see on üdini täis ülimõnusaid looduskirjeldusi, mida võib ka muumi raamatutest ohtralt leida. Ning teine eriliselt silma jäänud detail oli läbi terve raamatu jooksev Sophia ja tema vanaema suhe. Kokkuvõtteks võin ma seda öelda, et mulle väga-väga meeldis see raamat. Üle pika aja üks mõnus ja soe raamat...

Head lugemist
E-M.