"Punamütsikese ja hundi vahel on kõik läbi" - Katarina Mazetti

Naljakas oli selle raamatu juures see, et ma ootasin midagi hoopis teistsugust... Eelmine raamat rääkis... noh pmst lugege ise eelmisest postitusest millest seal juttu oli. Aga sellest raamatust ma ootasin midagi hoopis teistsugust, kui see tegelikult oli. Mitte et see mulle ei meeldinud, aga lihtsalt üllatav oli. Kuigi raamatu tagakülg peaks ära ütlema millest see enamvähem räägib... Aga ma vist väga ei mõelnud sellele üldse kui ma raamatut lugesin.
Backside -

"Ma seisan, selg vastu ratasteta autovrakki. See on umbtänav, mis lõppeb müüriga... Ja mulle ei meeldi need kolm tüüpi seal eemal...Valge teritatud hammastega volask näeb välja, nagu võiks ta mu hommikueineks kinni pista. Kaks ülejäänut aga ulataksid talle ilmselt noa, kahvli ja salvärti.
Mis ma olen teinud? 
Põgenud. Aidanud kaasa sissemurdmisele. Seda küll. Tegelenud nõidumisega. Kas s e e läks metsa, või mis?"

Meeletul aastal pärast Piia surma, nimelt siis, kui ta üritab täita sõbratarist jäänud musta auku, satub Linnea segaduste keskele, üks hullem kui teine. 

Kui naiivne ja usaldav Linnea ikka oli... Kui rumal punamütsike...


E-M.