Ja nüüd veel ausamalt, "Nimed marmortahvlil" oli mu kohustuslik kirjanudus, mida ma täiesti läbi ei lugenud, vabandust õpetaja Aili. See on mu esimene kohustuslik raamat vist, mida ma pole läbi lugenud. SHAME ON ME !
Okei, aga nüüd raamatust nii palju kui ma seda lugedes ja guugeldades teada sain. Raamat tegelikult on arvatavasi äärmiselt põnev ja isegi mitte väga paks, ümmarguselt 350 lehekülge. Nii, aga nagu mu üks klassiõde ütles, et need lõikude vahed vms, tapavad selle raamatu ära. Vähemalt raamatu alguses. Ma ei ütle, et neid peaks nüüd meeletult olema aga ikkagi. Eriti sobib see raamat siiski vist patriootlike kalduvustega inimestele. Ning kahjuks vist mina väga nende sekka ei kuulu... Aga seda raamatut oleks võinud sellegi poolest lugeda. Aga no koguaeg oli aeg otsas ja saage aru ma olen ju ka kõigest inimene :D.
Google said:
Romaanis kirjeldatakse peamiselt kooliõpilastest koosneva Tartu Vabatahtliku Pataljoni sõjakäiku jõuludest 1918 kuni veebruari alguspäevini 1919. Lahingusündmused leiavad aset Eesti rahvaväe vastupealetungi ajal, kui õppursõdurite pataljon tegutseb ida pool Võrtsjärve, liikudes läbi Rannu, Rõngu, Pikasilla ja Tõrva Valka, kuhu marsitakse ilma võitluseta, päev pärast Kuperjanovi partisanide ja soomlaste poolt Valga lähistel maha peetud ägedat ja ohvriterikast Paju lahingut. Tartu Kommertskooli õpilane, 20-aastane Albert Kivikas tegi selle sõjakäigu ise kaasa.
Tartu Vabatahtliku Pataljoni suuruseks oli umbes 110–120 meest, neist sadakond Treffneri gümnaasiumi ja Tartu kommertskooli poissi.
Sõjasündmuste kõrval keskendub raamat peategelase Henn Ahase tundmustele ja siseheitlustele. Vaesest maaperest pärit Ahases on nagu kaks poolust — ühest küljest on ta eesti rahvuslane, teisest küljest sotsialist. Talle toeks olev vend on punakaartlane ja isa kommunismimeelne. Pidagem silmas, et punaste poolel võitles Vabadussõjas tuhandeid eestlasi ja ligi kolmandik rahvast kaldus kommuniste toetama. See maailmavaateline lõhestus on romaanis esile toodud. Lõhest ülesaamiseks arutavad Ahas ja kommertskooli poiste energiline ja vapper juht Käsper, et rahvuslus tuleb riigi ülesehitamisel ühendada sotsiaalse õiglusega.
Huvitav on nentida, et ka nime Ahas võttis kirjanik tõsielust. Kommertskooli õppur Oskar Ahas langes lahingus ja Kivikas on ilmselt jäädvustanud tema perekonnanime fiktiivse peategelase nimena. Raamatus saab Ahas raskelt haavata, kuid jääb ellu. Romaan näitab tegelikke sõjasündmusi üpris tõetruult. Romaanis puuduvad kooliõpilaste pataljoni hilisemad võitlused Võru ja Pihkva lähedal, küllap seepärast, et Kivikas neist enam osa ei võtnud.
Pmst viimane lõik raamatust mis mulle väga meeldis, ise ma muidugi sinnani ei jõudnud.. Aga mu üks teine klassiõde näitas mulle seda.
Ahas astus nüüd oma pingi juurde. Väikese Muguri tindipotis oli tilluke kimp sinililli ja nõnda oli kõikjal - Käsperi, Martinsoni, Miljani ja Konsapi omades. Ka Kohlapuu...
Valus nukrus haaras Ahase hinge ja ta tähendas nagu ainult endale: "Peaaegu kõigi minu parimate sõprade tindipottides on lilled..."
"Sõpru leiate te jälle, armas Ahas," trööstis direktor, pannes käe nukrutseja õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole."
"Nii jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse... Täägiga... Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees."
E-M
No comments:
Post a Comment