"Suveraamat" - Tove Jansson

Elatanud kunstnik ja tema kuueaastane lapselaps suvitavad pisikesel Soome lahe saarel. Tasapisi kohanevad nad teineteise hirmude, tujude ja iseseisvuspuhangutega. Tekib ja tugevneb armastus, mis hõlmab mitte ainult suveelanikke, vaid ka saart ennast koos kõigi samblaste kivide, kõverate mändide ja ettearvamatu merega. 
Napi huumori ja tarkuseteradega pikitud "Suveraamat" on täiuslikult elujaatav raamat. Tove Jansson on siia pannud oma isiklikke kogemusi lõpututest saaresuvedest. 

Algul raamatut kätte võttes ja märgates Tove Janssoni nime, oli mu esimene mõte, ouuu tema kirjutas ju muumid ja asjad. Ning nagu muumi raamatudki on see samuti äärmiselt armas, südamlik ja mitte pettumust valmistav raamat. Eriti sobiv inimestele kes said üles kasvada muumilugudega nagu näiteks mina... Kuigi ma julgeks seda soovitada ka kõigile teistele.

Lugu räägib siis väikesest Sophiast, tema isast ja vanaemast, kes veedavad oma põhjamaise suve ühel Läänemere saarel. Raamat algab suve alguses ja lõppeb sügise alguses kui nad kõik saarelt lahkuma peavad. Selle raamatu teeb eriliseks veel see, et see on üdini täis ülimõnusaid looduskirjeldusi, mida võib ka muumi raamatutest ohtralt leida. Ning teine eriliselt silma jäänud detail oli läbi terve raamatu jooksev Sophia ja tema vanaema suhe. Kokkuvõtteks võin ma seda öelda, et mulle väga-väga meeldis see raamat. Üle pika aja üks mõnus ja soe raamat...

Head lugemist
E-M. 

"Ekke Moor" - August Gailit

August Gailiti (1891-1960) "Ekke Moor" ilmus esmakordselt 1941. aasta lõpul, olles esimene romaan, mis ilmus pärast 1040.-1041. aasta vapustusi. Helge õhustiku ja üldinimlike teemade tõttu äratas see toona suurt tähelepanu ja poolehoidu ning romaani tähelepanuväärsus pole kadunud siiani.
Romaani peategelaseks on rannaküla noormees Ekke Moor, kelle hingesugulaseks ja eelkäiaks on peetud autori varasemat tegelaskuju Toomas Nipernaadit. Ekke püsimatu iseloom ja soov ennast leida viib ta kodust ära maailma avastama. Ta rändab ja peatub erinevates paigus, kohtub värvikate inimestega ja täidab erinevaid rolle - selleks, et jõuda "lahtiste allikateni". Üllatusrohkete keerdkäikude abil saab lugeja osa noore mehe iseäralikust kujunemisloost. Romaanile lisab võlu autori omalaadne keelekasutus.


"Ekke Moor" oli vaja mul kohustuslikus korras kooli jaoks läbi lugeda, aga tihtipeale muudab juba sõna kohustuslik raamatu minu jaoks eemaletõukavaks. Nii oli ka sellega, kuigi raamatul endal polnud tegelikult väga vigagi, poleks ma ise seda küll vabatahtlikult kätte võtnud... Aga see selleks, läbi ta sai loetud ja targemaks sain ma vast ka... Vähemalt ma loodan.  




E-M.